Tänu Tallinna Rahvaülikoolile ja Erasmus programmile veetsin eelmise nädala Mallorcal, et osaleda erinevates õpitubades ja õpetada süstikpitsi.

Väikesesse Artà linna jõudsime kohale läbi tormi ja vihma. Ilmaolude tõttu kehtestati Mallorcal eriolukord ja meie esimese päeva tegevused jäid ära. Samas andis see meile võimaluse rahulikult linnas ringi jalutada.

Nädala jooksul osalesime Mallorca traditsioonilise palmilehtedest punumise töötoas ja saime nii osaleda kui vaadelda, mida ja kuidas õpetatakse täiskasvanud õppijatele. Minu ülesanne oli läbi viia süstikpitsi töötuba. Süstikpits on algajale keeruline, kuid suurimaks väljakutseks osutus ühise keele puudumine.

Mul on hea meel, et siiski leidus kannatlikke õppijaid. Selline ilma sõnadeta õpetamine oli mulle esmakordne kogemus ja pani mõtlema, et ehk olengi liiga seletamisele orienteeritud, selle asemel et rohkem kätega ette näidata.

Teine õppimiskoht minu jaoks oli minu enda oskustaseme teadvustamine ja päriselt näha kaugust minu enda oskuste ja algaja oskuste vahel. Ma pean töövõtete õpetamisel püüdlema veel suurema lihtsustamise suunas.

Ja lõpetuseks – kogu selles rahulikus kulgemises tekkis tunne, et ehk peaksin olema rohkem protsessile ja vähem eesmärgile orienteeritud. Ma tahan ikka, et õpilased omandaksid töövõtted ja saaksid eduelamuse, aga nende eesmärgid ei pruugi olla samad, mis on minu eesmärgid.

Lõpetuseks kauneid postkaardivaateid ja hetk poest, kus toodeti traditsioonilises ikat tehnikas värvitud ja kootud kangast kõikvõimalikke tooteid.